Tegevus
Esimese 6 kuu jooksul võeti infoliinile 221 kõnet ehk ~2 kõnet päevas. Umbes 60% helistajatest olid Tallinnast. Kõikidest helistajatest vaid ca 20% olid nägemispuudega inimesed või nende sugulased-hooldajad ning ülejäänud teiste puudeliikide esindajad.
Kõnede teemasid analüüsides võib leida et päris suuri üllatusi ükski kõne ei toonud, pigem andis see veelkord tunnistust väga laiast probleemide ulatusest ning puuetega inimeste ebakindlusest ametnikega otsesuhtlemisel. Enne kui sotsiaalkindlustusameti infotelefonile või pensioniametisse helistada, soovitakse ikka oma vajadusele justkui kinnitust. Suunates helistaja konkreetsete allikate poole muutuvad nad oluliselt enesekindlamaks ja julgemaks edasisel asjaajamisel.. Samas on palju inimesi eelkõige lahterdanud Abilaeka nn usaldusliiniks, kus olemas kuulav kõrv oma olmemurede kuulamiseks jpm.
Värvikaimateks näideteks on silmaoperatsiooni ootel murest murduv naine, kes kartis lõikusega kaasnevat valu, hooldaja kes vajas reformvoodit, mida kaubandusvõrk enam ei paku ning murelik kodanik, kes kaebas kõrvalkorteris asuva viinavabriku üle. Kõigile neile on antud nõu ja suuniseid, mida teha ning kuhu pöörduda või rahustatud ja antud hingerahu kinnitusega näiteks, et tänapäevased kaelõikused tehakse praktiliselt valutult.
Küsimusi oli transpordisoodustuste, taksoteenuse, abivahendite, hooldusteenuse, sideteenuste ja palju muu osas.
Helistajate seas oli ka palju hooldajaid ja lähedasi, kes vajasid nõu oma hooldatavate igapäevaelu korraldamisel, puudeastmete taotlemisel ja rehabililatsiooniteenuste saamisel.
